IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS
Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste lammutamisihaga. Suu kinni, seina äärde ja kõik!
Nii mürgist ja kompromissitut poliitilise sõnavägivallaga looritatud õhustikku pole Riigikogus varem olnud. Kui keegi arvab, et see on osa etendusest ja et istungisaalis ongi poliitilise retoorika pähe kõik lubatud, siis võib see ühel hetkel väga valusalt kätte maksta. Ka täna ei usu paljud, et Eestit ähvardaks tõsimeeli Ungari saatus. Rääkimata mõnest varasemast ajaloolisest kurbloost. Kuid sellise võimaluse eiramine või entusiastlikult stiilis "vaata, kuidas pani!" takkakiitmine sillutavad teed põhiseadusliku korra lammutajate kursile.
Lammutajate eesmärgiks on viia rahva usaldus põhiseaduslike institutsioonide suhtes sügavasse miinusesse, et siis nendelt varemetelt tõustes olla ainus tõekuulutaja. Kõik, kes pole meiega, on meie vastu! (Kohtunike) pead peavad veerema! Selline totalitaarne mõtteviis välistab koostöö, või kui seda lubab, siis ainult lammutamiseks vajalike otsuste läbisurumiseks. Kaasajooksikuid muidugi jätkub, sest terendav võim on ju magus. Viimased ei hooli, et tuulde sülitamisel on alati tagajärjed.
Needsamad lammutajad räägivad, pisar silmanurgas, kuidas Eesti parlamentarism on hävinud ja kuidas poliitilised head tavad enam ei kehti. Tõesti, headest tavadest on teerullikolonnidega üle sõidetud. Aga kes sõitis? Ega mitte need lammutajad ise? Ikka selleks, et (kirjutamata) reegleid ja kokkulepperuumi lõhkuda. Et oleks võimalikult halb ja et nende oponentidel oleks iga hommik väljakannatamatult vastik parlamendi uksest siseneda.
Mulle valmistab muret, et oleme selle kõigega harjumas. See justkui olekski normaalsus. Kõiki ühe puuga manitsev president ei näe või ei taha näha ühiskonda istutatud viitsütikuga pommi, mis ootab oma tundi. Viimase suure sõja eel varises Eestis parlamentaarne demokraatia kokku. Samad trendid olid toona lainena liikumas üle Euroopa. Väike Eesti kaotas sellest palju ja kõrget hinda maksti inimeludes. Ma ei ole selgeltnägija, kuid on häirivalt palju märke sellest, et väikeriigile olulises reeglitepõhises ilmakorras on suured mõrad. Suur sõda Euroopas pole enam teoreetiline oht. See käib ja meist mitte sugugi kaugel. Avatud ühiskonnad on täis virtuaalseid kaitsekraave ja kompromissitut poliitilist polariseerumist. Ühiskonnad on nii atomiseerunud, et kohati näib rahvusliku julgeoleku tagamiseks vajaliku ühisosa saavutamine lootusetu pusleülesandena.
Loomulikult pole kõik veel kadunud ning paari Märjamaa mehe poolt lendu lastud ähvardused viimase valimiskampaania eel - teid (liberaale) paneme veel üks päev seina äärde - ei täitu, kui me saame teadlikumaks sellest, mis on tegelikult väikese Eesti edu võtmeks. Ka selles sisemises turbulentsis, kus me rahutus maailmas oleme. Olgu see teadmine pidevalt meie meeltes ning siht silme ees. Ja siin on vastutajateks kõik, kes seatud ja valitud Eesti nimel otsuseid langetama. Peeglisse vaatamist on vaja nüüd ja kohe. Muidu võib olla hilja.
Lõpetuseks tsitaat Riigikogu eilsest stenogrammist, mis ajendas mind neid ridu kirja panema, kuid millesarnaseid võib kuulda viimasel ajal üha sagedamini:
Martin Helme: "/.../ Liberaalid ongi uued fašistid, totalitaristid, need, kes tahavad meile kuklalaske teha või meid vangi panna. Liberaalsed parteid, ennast liberaalseteks nimetavad parteid, Reformierakond, Eesti 200, sotsid ongi uued fašistid, totalitaristid. Tänane Eesti valitsus, kes koosneb liberaalsetest fašistidest, ei või jätkata Eesti hävitamist. Ta on hävitanud, see valitsus on hävitanud meie majanduse. See valitsus on hävitanud Eesti parlamentarismi. See valitsus on hävitamas meie rahvusriiki, käivitades kõigi aegade kõige suurema immigratsiooni slaavi aladelt ja viies sisuliselt läbi venestamist Eestis. Nüüd hävitavad liberaalsed fašistid viimast ja kõige olulisemat vabadust, see on sõnavabadust./.../"