Новости за 28.09.2019

Karmil käel valitseva Abdel Fattah el-Sisi valuline reaktsioon esimestele väikese osalejaskonnaga protestidele näitas, et president pelgab oma rahva viha ülekeemist.

Sergei Jerjomin peab Jõgeval muuseumi ja võtab seenele minnes lisaks noale ja korvile kaasa metalliotsija.

Nutmist, karjumist ja ka sajatamist ning kirumist olnud selle häda ajal palju kuulda. Vool olnud nii kange, et inimesed ja elajad alla jäänud, kirjeldab Eesti Postimees paar päeva hiljem teist nelipüha, 5. juulit 1867. aastal Tallinnas. Pilgeni täis Ülemiste oli end linna murdnud. Kõik toona ilmunud ajalehed, olgu eesti või saksa keeles, räägivad, kuidas vette sattunud mees püsti seistes kiire vooluga edasi kanti, kuni ta lõpuks päästeti.

„Vanamehe saaga sai alguse seitse aastat tagasi, kui me tegime koos Peeter Ritsoga esimese „Vanamehe“ osa“, läheb noor animarežissöör Mikk Mägi tagasi aega, kui tal ja kursusevend Peetril jõudis kätte aeg lõpetada Eesti kunstiakadeemia animatsiooni osakond. Lõputööna tuli aga ette näidata nukufilm.

"Leiba ostsin 20 pätsi korraga loomadele, ka saia ostsin hulgi, söötes seda kanadele. Keefiri ja petti ostes piirdusin kümne pakiga, sellest suurema osa söötsin seale. Küllap NSVL oli maailmas ainus jõukas riik, kes aitas oma kodanikel ka koduloomad toiduainetega üles kasvatada."

„Väga palju käiakse küsimas sponsorlust ja sageli joonistub küsijate jutust välja mõtteviis: rikkal inimesel on keldrid raha täis, aga ta on lausloll; minu ainus mure on see, kuidas saaks talt vajaliku rahasumma kätte,“ muigab Jüri Mõis, Hansapanga asutaja, endine siseminister ja Tallinna linnapea, praegune investor.

„Kindlasti polnud nõukogude aeg hall ja ühesugune,“ lükkab Eesti Rahva Muuseumi etnoloog Anu Kannike levinud arvamuse otsustavalt ümber. „Selle aja toidukultuurist rääkides eristuvad selgelt aastakümned: 40-50ndad kui vaesuse ja puuduse aeg; 60ndad kui kaubavalik oli poodides parim, mida nõukogude ajal üldse nähtud, ning 70-80ndad kui defitsiit jõudis nii kaugele, et ühel päeval ei olnud poes enam sibulat ja teisel soola.“

„25 aastat tagasi... Minu vahetus kogunes 27. septembri õhtul tööpostile. Aga mina otsustasin, et ei lähe tööle,“ räägib Kaidi Karilaid. Tema on üks neist õnnelikest, kes pidanuks saatuslikul ööl Estonia peal olema, kuid otsustas järgida märke ning intuitsiooni ja mitte laevale minna. „Mõtlesin, et vahet pole, kui lahti lasevad. Tuleb, mis tuleb!“

„Mäletan minagi 1994. aasta 28. septembri hommikut ja ilmvõimatuna tundunud uudiste saamist detailse täpsusega, isegi põrandakate on meeles – see on mu mällu justkui söövitatud,“ räägib kriisinõustaja ja õppejõud Tiina Naarits-Linn. Estonia-lugu ei ole tema kui nõustaja jaoks tänini lõppenud. „Erakordne vapustus ei aegu,“ tõdeb ta. „Veel kümneid aastaid hiljemgi kerkib päevavalgele lahendamata traumasid ja küsimusi.“

„Uni on nannipunnide jaoks!“ kuulutas legendaarne Briti peaminister Margaret Thatcher, kes juhtis riiki vaid neljatunnise ööunega. Ka Napoleon ei raisanud magamisele aega: ta magas keskööst kella kaheni ning tegi siis hommikul viiest seitsmeni veel ühe uinaku. Teadlased on leidnud, et mõnel inimesel ongi geenivariant, mis võimaldab normaalselt funktsioneerida soovitatust palju vähesema unekogusega. Tagatipuks on neil õnneseentel veel mitmeid kadestusväärseid omadusi!

Sugugi mitte iga kuulus vaatamisväärsus ei vääri külastamist. Mõneni jõudmiseks tuleb rahvamassidega võidelda, mõni on liiga kallis või ootamatult mannetu. Veebikülg Insider.com loetleb mõttetuid turistilõkse ning soovitab, mida nende asemel vaatama minna.

Pekka Hakala tööpäev venis 1994. aasta 27. septembril pikale: toona Helsingin Sanomate Soome uudiste osakonnas töötanud mehel oli sel päeval hilisõhtune vahetus ning nii saigi ta toimetuses asjad kokku panna alles järgmisel kuupäeval kella 1.30 ajal; koju Vantaasse jõudis ta veel pool tundi hiljem.

Mäletan ilmselt elu lõpuni väga täpselt, kui palju aega on möödunud Estonia uppumisest. Nimelt on õnnetus sama vana kui minu esimene laps, kelle sünnitasin kaks päeva varem. Õnnetuse päeval olin veel sünnitusmajas.