Autori surm vs. autori sarm?
/nginx/o/2019/11/05/12717483t1ha1d4.jpg)
Romantismiajastust päritud ning tänapäeva mõttes klassikaliseks peetud arusaama järgi peaksid luuletaja juures kaunid olema vähemalt kolm asja: kurbus, kujundid ning surm. Kui luuletaja juhtub ise olema kaunis, on tegu andestatava isiksusliku eripära ning vaieldamatu imagoloogilise lisaväärtusega, ent sel puhul näikse nii kolleegid kui ka lugejad justkui eeldavat ja soovivat, et värsimeistri väline ilu on melanhoolse lisavarjundiga, väljapeetult alandlik ja kergelt ennasthäbenev, ilma vähimagi edevusest või litsakusest tuleneva forsseerituseta.